Oh, mis tore oleks olnud koolis käia Abrukal endal. Aga Abrukal polnud enam kooli. Sest Abrukal polnud enam nii palju lapsi, et nende pärast kooli pidada. Kaks endist koolimaja seisid nukralt ja tühjana, eriti tujust ära näis olevat vana koolimaja, endine mõisahoone, mille katus oli nüüd katki, uksed ja aknad eest, ning vettinud samblikud laes ja seintel ning kõdunevad põrandalauad rohetasid ja haisesid nagu haiged igemed. Elu oli ainult maja põranda all ja lagunenud pööninguungastes. Keldrisse tegid igal aastal pesa ristlinnud, peites oma suuri valgeid mune vana roorisu sisse, pööningusarikatel aga vidistasid rõõmsaid viisikesi ja meisterdasid savist pesapotakaid vilkad pääsukesed.
Tühjad olid ka kaks klassiruumi uues keskuses. Ainult kevadel, enne suurpüüki, tirisid kalamehed oma kastmõrralina sinna, paikasid ja parandasid püüniseid klassitahvli ees ning kirjutasid ja joonistasid ajaviiteks tahvli peale igasuguseid vigureid nagu lapsed vahetundidel. Ja et täiskasvanud meestel polnud midagi karta, et nemad ei pruukinud enne õpetaja tulekut midagi lapiga maha nühkida, siis seisis tuhmil, praguliseks kuivanud tahvlil suve läbi naljakas lause: „No tead, Paul, aga sa veel saad!“ [---].