59

„Väike Illimar“

Väike Illimar

Ema talitas ja töötas ikka. Ta võttis kruusiga vett ja kastis kolme fuksiapotti aknal ning kõhetu kummipuu pütti akna kõrval. Siis tegi ta venna voodi üles ja tõmbas tädi sängi kohalt ämblikuvõrku. Illimar imestas ikka, et emal iga töö jaoks just parasjagu aega jätkus, nii et kohe õigel ajal teise juurde jõuda. Nii jõudis ta nüüdki just selleks pliidi manu, et katlakaant üles tõsta, kui selle alt vaht hakkas särinal rauale tilkuma.
Siis aga istus ema hetkeks toolile, ja kohe olid tal sukavardad käes. Katel podises omaette, vardad klõbisesid tasakesi, ema kõigutas end edasi-tagasi ja ümises mingit kirikulaulu. Ta mõtted näisid äkki väga kaugel olevat …
Illimaril hakkas igav ja ta ütles:
„Ema, ma lähen välja.“
„Kuhu?“ küsis see otsekui ärgates.
„Pleekaeda.“
See oli koht, mida võisid alati mainida, ükskõik kuhu siis lõpuks läksid. See oli küll peaaegu nagu oma õu, kuid temast algasid ka pikemadki teekonnad. Neid aga ei võinud kunagi ette aimata, ja pleekaeda sai luba ikka kõige kergemini.

Friedebert Tuglas

Põlvamaa

Tuglas, Friedebert, „Väike Illimar“. – Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1955, lk 17

Teksti luges: Toomas Lõhmuste