„Vaeste-Patuste alev I“

Vaeste-Patuste alev I

Polnud siin midagi haljast ega lokkavat. Nagu hall, udune rabamaastik, mis ümbritses seda alevikest peaaegu kolmest küljest, nii olid ka inimesed, kes siin elasid: jässakad, kondised-tugevad, väsinud ilme igas liigutuses, – seesugustena sarnanesid nad põliste soomändidega, kes ei mäleta isegi enam, kuis nad on sattunud oma kasvamiskohale või kust on kandnud tuul siia neid sünnitava seemne. Mingi madal-mudane lainetus oli nad paisanud ühel heal päeval sesse ümbrusse ja sama madal-mudane lainetus rajas siin nende elu. Nende maailm ulatus ainult agulist vabrikuni ja vabrikust tagasi agulini, nende vabade päevade lõbutsemiskoht oli kõrts, neid püsti hoidev jõud aga puhk-puhult lõkkele lööv, orjameelsusse maetud pakitsev viha, mis avaldus nüüd peamiselt ühes: endivahelistes urgitsustes ja närimistes.

August Jakobson

Pärnu

Jakobson, August, „Vaeste-Patuste alev I“. – Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 35–36

Teksti luges: Janek Joost