„Vabrikutont“

Vabrikutont

Igal õhtul, kui pimedaks läks, lõid vabrikutuled põlema. Need tuled ei paistnud üle Salumäe meie külasse, aga kuma paistis küll. Taevaalune punetas ja lõkendas, justkui oleks Salumäe taga suur tulekahju. See kuma paistis veel kaugemale kui meie külasse, ikka mitme versta taha. Kui me käisime mineval sügisel Kalmu tädil võõrsil, siis paistis see kuma nende õuegi. Taevaalune oli valge, justkui hakkaks sealt uus, teab kui suur päike tõusma.
Aga kõige toredam on neid tulesid Salumäelt vahtida. Siis on nagu tuhat tondi silma, et araverelisel tuleb kohe hirm peale. Mis veel araverelisel – minulgi tuleb hirm peale. Põletusahju suust lööb vahel pikk leek välja, see on nagu tondi punane keel. Limpsab paar korda ümber ahjusuu, siis tõmbab jälle suhu tagasi. Aga mehed selle põletusahju suu ees on siis nagu sipelgad või mustad täpid; mõnikord jälle liiguvad just kui mustad varjud. Ja pagan teab, need tuled nagu elaksid, vahel vaatad, vaatad ja näe – pilgutavad sulle silmi.

Jüri Parijõgi

Lääne-Virumaa

Parijõgi, Jüri, „Jutte“. – Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 31

Teksti luges: Tõnu Oja