„Teekond Tokiost Võsule“

Teekond Tokiost Võsule

Raamatukogu on ju tegelikult selline vaimude ladu. Surnuaed. Miski ei tõmba mind sinna enne, kui aeg on käes. Ja ma põgenen ikka kohvikusse, sõprade juurde, Vaiksesse Nurgakesse.

Vaikne Nurgake asub Tartus Oskar Lutsu nimelises raamatukogus ja kannab ühe tema jutu nime. See pole enam mingi Hongkong. Lutsu raamatukogu ei ole betooniajastu käkk, tal on oma nägu. Võib-olla mitte kõige erilisem, aga nägude üle ei vaielda. Lutsu raamatukogu on nagu Tartu linn. Väike ja suur korraga. Suur niivõrd, et sealt saab enamjao oma vajalikest raamatutest kätte, ja väike niipalju, et on aega. Ma võin lahkelt raamatukogutädilt küsida ja mind juhatataksegi riiuli juurde ning minu vajalik raamat on tõenäoliselt teiste hulgas. Ja mis veel tähtsam, ma pole üksi nagu jaapanlane suurlinnas või üliõpilane oma Lenini teosega ülikooli raamatukogus, ma saan raamatukogutädiga rääkida, rääkida mitte millestki, mis on inimeste kõige tähtsam jutt. Nii tekib mul elulust! Ei mingit harakirit. Ei mina ega raamatukogutädi igatse eksida metsa, kust tagasiteed enam ei ole, sest me ei ole üksi! Me oleme teineteisel olemas. Ja sealt ülalt osakonnast laskun ma siis juba ette rõõmsalt, praegusel ajal kas või liftiga ikka alla kohvikusse. Panen raamatu kotti ja edasi tuubin veini. Raamatukogu kohvikus on kogu „mu küla“ koos, osa joob ja loeb, osa ei loe, osal on raha otsas. Ja alati, kui meid sealt Vaiksest Nurgast ebaõiglaselt vara õue aetakse, tunneme me end pisut kodutuna. Raamatukogu pannakse juba kell kaheksa kinni?! Kuhu siis nüüd? Tahaks veel!

Mart Kivastik

Tartu

Mart Kivastik „Teekond Tokiost Võsule“. – Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu aastaraamat 2009, Tallinn: Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, 2010, lk 8–9

Teksti luges: Ülo Treikelder