„Sisse!“ hüüdis mõisahärra. Astusin sisse ja nägin, et ta ristluude ümber oli mähitud paks narmastega tekk. Von Stock oli hästi virila näoga, aga see tuli ilmselt ristluuvalust. Minu vastu püüdis ta lahket nägu teha.
Tuli välja, et parun tahab mind Umbla laadale saata. Pidin ostma talle sealt kaks ahhaltekiini tõugu täkku. Ta pistis mulle pihku viissada viiskümmend rubla.
Mina võtsin raha vastu, aga ütlesin ühtlasi: „Armuline parunihärra, need lõunamaa loomad ei ela ju meie talve üle.“
Selle peale sai parun tõega pahaseks ja käratas vastu: „Ära targuta, Jüri! Mulle on vaja just ahhaltekiine.“
Laadale minekuks rõivastas Hugo mu Ähkna mõisateenrite uhkesse livreesse. Ta andis mulle ka saksa saapamääret, millel tökati lõhna mitte üks põrm juures ei olnud. Lõin oma säärsaapad läikima otsekui peeglid. Mulle anti laadale sõitmiseks koguni ülestõstetava kummiga kaless, nii et vihmagi ei pruukinud ma peljata. Kalessi ees hirnus mul täiesti korralik hobune.