„Risti rahvas II“

Risti rahvas II

Helmoldus ratsutas Rapla kirikust mööda ja pöördus Kuusiku poole viivale Märjamaa teele. Ilm muutus ilusamaks. Juba näitas päikegi ennast. Kui tuttav siin kõik on. Aga millal ta siin viimati oli? Ah jaa … peaaegu täpselt aasta tagasi. Ta istus ühe umbuskliku talumehe vankril ja nad vaatasid pühapäevariides näitsikut, kes neile sõnnikuvankriga vastu tuli. Kuidas seda tööd nimetatigi? Õigus – silmarõõmutegemisetöö … Nüüd möödub ta viidast, mis praegugi kuulutab:
SITTALEPPIKO MÖIS – 2/19 PENIKOORMAT
Imelik, et see endiselt paigal seisab.
[---]
Päike oli juba suures lõunas, kui Helmoldus Jalase mõisa õue sisse pööras. Pisike hale mõisakökats. Kuusikuga ei anna võrreldagi. Otto de Rosis on ise uhke ja edev mees, sugulased teisel aga küll kehvakesed.
Helmoldus hüppas ratsu turjalt maha. Mõnest väikesest puhkepeatusest hoolimata olid tal jalad kanged ja tuimad nagu pakud. Ikkagi kaheksa tundi sõitu.
Hirmsa lõrinaga tormas tema poole kirju krants. Vaata et kargab veel kintsu. Kuid tegu oli ara koeraga. Paar sammu enne Helmoldust lõi ta kartma, jäi täielt jooksult seisma, kiunatas, lasi end koguni kõhuga maa ligi ning hakkas siis mehele lähenema üsna roomates. Ei meeldinud Helmoldusele sedasorti alandlikkus.
Ta astus koerast mööda toatrepi poole, mis oma paari luukas ja kulunud astmega küll mingi mõisatrepp ei olnud.

Enn Vetemaa

Raplamaa

Vetemaa, Enn, „Risti rahvas II“. – Tallinn: Kupar, lk 281–282

Teksti luges: Leino Rei