Fabian rühkis pikkade sammudega mäest üles, legendaarne mapp kaenlas, valge sall kaelas lehvimas nagu Pika Hermanni masti kinni jäänud pilveräbal.
Esimeste öökülmade jää krigises jalge all. Niguliste kiriku akendest ei paistnud valgust, ent keegi sõtkus sees raevunult orelit ja fuugahelid kostsid pahaendeliselt Fabiani kõrvu.
Lossi viivate teede suudmed olid blokeeritud hiiglaslike kivirahnudega, mis kõrgusid pimeduses tontlikult nagu juura ajastu sisalikud.
Rahnude taga platsil seisid ahelikus sinistes jopedes rahvuskaardi mehed kumminuiade ja nu-tšakudega. Kõikidel olid otsa ees mütsi küljes võimsad lambid nagu kaevuritel, mille valgusjoast ei pääsenud mööda isegi hiired, kes üle platsi tahtsid joosta. Keset väljakut aga lõõmas lõke ja podises väliköögi katel hernesupiga. Enda julgustamiseks laulsid mehed „Mats alati on kange mees“. Võimas häälekoor kaikus all-linna kohal.
Kõikidel kontrolliti dokumente. Fabian näitas töötõendit. Nooruke kaitseväelane tõstis aupaklikult käe mütsinoka juurde.