„Paradiis“

Paradiis

Sest suvi tuleb Paradiisi alati väga visalt ja nagu vastu tahtmist. Ikka on külm ja külm ja merelt rullib üle metsa jälle külma udu ja päike kaob ära. Ja nurmenukud õitsevad terve kuu ja kauem selles jaheduses. See heleroheline ja helekollane faas kevade ja suve vahel kestab Paradiisis tõesti väga kaua. Ja sirelid pudendavad oma õisi vahel veel jaanipäeva aegu. Sest väga suur sirelipõõsas kasvas keldri peal ja keldriaias ja selle õitsemise lõhn ja värv seostuvad mul ikka jahedate niiskete tuultega, mis neid õisi sasivad ja väntsutavad ja lehti tagurpidi löövad. Ainult mõnel vaiksel ööl seisis sirelipõõsas keldriaias päris vagusi ja lõhnas üle terve õue ja isegi alla poole teeni, kui mere äärest tulla. Ja nõmmelõoke laulis terve valge öö, männilatvadest alla mängides. Niisamuti oli hiljem selle Helmi suure valge liiliaga, mis õitses otse toatrepi ees: ka tema lõhn ulatus poole teeni mere äärest tulles, kui oli vaikne õhtu.

Tõnu Õnnepalu

Hiiumaa

Õnnepalu, Tõnu, „Paradiis“. – Tallinn: Varrak, 2009, lk 71

Teksti luges: Indrek Sammul