„Näkimadalad“

Näkimadalad

See soov – olla kord Reikebi ranna omanik – oli idanema hakanud ühel aastakümnetetagusel vihmarajusse mattunud viinakuuõhtul, kui Otto Reinhold Ludwig koos vennaga Haapsalu lähedal Ungru mõisas oma vanaonul külas viibis ja esmakordselt kuulis Näkimadalatest. Veel praegu kerkis too õhtu elavana paruni silme ette: tormi ulgumine ümber maja, ahjutule võbelevad helgid seintel, vanaonu kõhn kooljanägu ning iseäralik läige tema silmades, kui ta poistele jutustas Näkimadalate muinasjuttu. Ka see jutt oli parunil peaaegu sõna-sõnalt meeles.
„Dagö saare Reikebi rannast loode pool meres asuvad kivised karid, mida kutsutakse Näkimadalateks,“ rääkis vanaonu. „Seal kaljude vahel sügavates hauakohtades elab vägev merevaim. Pimedatel tormiöödel tuleb ta veest välja, võtab suure musta koera kuju ning hirmutab siis madalatest möödasõitvate laevade meremehi oma haukumise ja ulgumisega. Tema hääl on nii kole, et meremehed lõpuks enam ei tea, kuhupoole koosi hoida, ja kihutavad oma alustega otse karidele. Raginal närib nüüd merekoer laevade põhjaplangud puruks ja harva juhtub, et mõni meremees sealt veel eluga pääseb. Laevade last aga kaob koos kõige muuga sügavasse näkineelu või langeb rannameeste saagiks.“

Herman Sergo

Hiiumaa

Sergo, Herman, „Näkimadalad“. – Pegasus, 2008, lk 839–840

Teksti luges: Leino Rei