Lingvistiline mets

Eesti poeetiline topograafia on iidne ja nägemuslik, see küündib ajakaevuna läbi aastamiljonite. Valged ristikheinad brahhiopoodide kohal. Kartulikoopas saagiv ritsikas. Maa sees ujumas iidsed kalad. Ka Õhne jõgi, mille kaldasoppi me koolipõlves vahetunni ajal kala püüdma tormasime, on oma punaste liivapaljanditega puhas devoni mütoloogia. Isegi Lõuna-Eesti vanapagan armastas elada devoni koobastes. [---] Saviste püksipõlvedega lõunaeestlased roomasid alles äsja välja devoni koobastest (hanereas, loomulikult!). Elu Lõuna-Eestis veereb vaikselt edasi devoni käsulaudade järgi nagu muistsetelgi aegadel.
[---]
Mind on alati vaistlikult kiskunud jõgede poole. Jõgi puhastab. Meenub kusagil viieteistkümneaastasena loetud „Daodejing“, mida ma tihti kujutasin ette Õhne jõena, mille tume vesi voolab pikkamisi mööda käänulist sängi Arumetsa laukasoo poole.

Valdur Mikita

Viljandimaa

Mikita, Valdur, „Lingvistiline mets“, Grenader, 2013, lk 112, 124

Teksti luges: Indrek Sammul

Sulge kaart