Männijässid kevadtormis kiskunud on kiiva,
joodilõhnalise adru lained matnud liiva.
Kuuma, kilgendavat helki põuapäike eretab,
kibuvitsa õitejada luiteküüru veretab.
Tasahilju vetevirve kruusal juttu vestab,
ümber kivi kihutavad läbipaistvad lestad.
Kalur piki pullurivi lautri poole aerutab;
tõmmu noormees leiges laines pruuni neidu naerutab.
Korbatanud männikoorel pärlendamas vaiku.
Kuuldamatult kumisemas vaikus, vaikus, vaikus.
Põhjamaine südasuvi lahesopis tuuletus –
see on … see on sõnalseadimatult kaunis luuletus.