„Kolme katku vahel“

Kolme katku vahel

Siit õpetajamaja katuseharjalt vaadata oli varakevadine meri tänavu juba silmapiirini prii. Niipalju oli sinist veetükki kiriku põhjasiilu ja Kanuti kelpade ning Lippe ja Köismäe tornide vahelt parajasti näha. Ja suitsud tahmamustist ja lubjavalgeist korstnaist punaste katuste kohal ja hallikirju taeva all olid nii kebjasti tuuletõtul, nagu poleks puudenappus ega mureäng piiramise ja muude hädade pärast siinlinnas iial leetulesid ega südameid ahistanud.
Märteni vana vidukil marsenklemerisilm nägi siit ülalt muidugi ära, et punastes katustes oli alles mitmel pool purustuste ja lappimiste jälgi, olgugi piiramise lõpust üle aasta möödas. Õpetajamaja enesegi katuses oli kivikuuli löödud auk veel pooliti laudadega kaetud ning alles praegu seda servast uute munka-nunna kividega lapiti. Katuse parandamise asjus Märten ju praegu siin maa ja taeva vahel istuski.
[---]
Balthasar vaatas läbi asjade piirjooni niverdava klaasi üle turu Saiakangi, apteegi ja Pühavaimu poole. Ja see, et kirikutorn sealt muidugimõista ära paistis, helevalge tornijalg ja rohekasmust kiiver aredalt vastu sinakashalli lumepilve, aga õpetajamaja apteegihoone viilu tagant üldsegi paistma ei küündinud, oli Balthasari meelest äkitselt koguni sant oomen. See kippus ta teadvuses tähendama umbes seda, et näed sa, kirik muidugi on ja jääb, aga seesinane sinu kivipesa seal kõrval peab vajuma olematuks …

Jaan Kross

Tallinn

Kross, Jaan, „Kolme katku vahel“. – Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 611, 789

Teksti luges: Indrek Sammul