Kihnu Jõnn ehk Metskapten

(… Ooteruumi ilmub KIHNU JÕNN. Kõik on temas monumentaalne, tugev. Päikesest põlenud meremehenägu kaval-tarkade hallide silmadega. Lühikeseks lõigatud juuksed annavad peale keraja kuju. Jõnn on laiaõlgne ja tundub lühemana, kui ta tegelikult on. Ta kannab hülgehalli kuube, selle all vesti vägeva hõbedase uuriketiga, mis ekvaatorina üle kõhukumeruse kaardub. Saapad ulatuvad üle põlve. Kaelas on valge siidrätt, mis veelgi enam näo ühtlast tuulist puna esile tõstab. Rätt on lõua alt kinnitatud hõbenõelaga, mille pead ehib ankur. Üldse meenutab Jõnn mitte möödunud sajandi 80-ndate aastate kapteneid, vaid kiprit Krimmi sõja perioodilt.)
JÕNN (sirutab käsundusohvitserile laia kämbla): Tere, kõrgeausus!
KÄSUNDUSOHVITSER (kätt kõheldes vastu võttes ja Jõnnile imestunult otsa vaadates): Tere, härra …
JÕNN: Pange juurde – kapten.
KÄSUNDUSOHVITSER: Härra kapten. (Jõnn raputab ikka veel ta kätt.) Ilmselt, härra kapten, sattusite te valesse kohta. Siin on admirali vastuvõturuum. Kui vaja, juhatan teid, härra kapten, õigesse osakonda. Kui see üldse siin, Admiraliteedis, on.
JÕNN: Siin ta on ja siin ma olen. All igasugused paeltega nokad – nad on sinu boyd või? – tahtsid mul vammust seljast ära võtta ja laulsid sama laulu. Ma siis ütlesin neile.
KÄSUNDUSOHVITSER: Kuidas, härra kapten? (Jõnn pistab talle nina alla oma suure ja tõmmu rusika ning teeb vastava lõusta.) Ah nii! Mõistsid?
JÕNN: Küll! Aga pikkamööda.
KÄSUNDUSOHVITSER: Te tahate kokku saada admiraliga?
JÕNN: Tema endaga. Vähema pärast poleks ma ennast Peterburi vedanud. Oo ta sii?
KÄSUNDUSOHVITSER: Momendil mitte. Võimalik, et ei tulegi. Sõitis Kronštadti. Aga kui ta tuleb, mis ma tema kõrgeaususele ette kannan? Mis küsimus teil on?
JÕNN: Eluküsimus.
KÄSUNDUSOHVITSER (vaatab Jõnni nagu ennenägematut ahviliiki): Missugune laev, härra kapten, on teie komando all?
JÕNN: Mes? Komando all? Kivilaev.

Juhan Smuul

Pärnumaa

Smuul, Juhan, „Kihnu Jõnn ehk Metskapten“. – Tallinn: Eesti Raamat, 1965, lk 8–9

Teksti luges: Janek Joost

Sulge kaart