„Keisri hull“
Keisri hull
Võisiku mõisas olin mina varemalt ainult paar tundi viibida saanud – sel päeval, kui meid Eevaga siin õues 13-nda aasta sügisel tõlda pisteti ja meie oma uue elu poole teele läksime.
Mõis ei olnud hoopiski Liivimaa kõige toredamate seast, nagu mul nüüd juba teada oli, aga Põhja-Viljandimaa kopsakamate hulka käis tema küll, kui mitte härrastemaja uhkuse, siis mõisahoonete hulga ja pargi vanaduse ja õunaaia suuruse poolest ja muidugi kõigepealt selle poolest, et vald oli siin naabruskonna kõige laialisem ning ulatus Pedja ja Emajõe luhani välja.
Nõndanimetatud uus härrastemaja, ka see juba sada aastat vana, oli ühekordne katusetubadega kivihoone. Ja olgugi et minu talutarest tulnud mõõdupuud kahes Masingu-härra kirikumõisas juba märksa laienenud olid, tegi maja toredus mind esialgu kuidagi nõutuks. Jaa, ma sain aru: kui ma nelja aasta eest selle sisse elama oleksin sattunud, oleks see minu araks ja häbelikuks teinud nagu talupoisi kunagi. Aga nüüd tegi see minu rahutuks. Rahutuks – ja kui ma oma enesetunde üle natuke sain järele mõelnud, võisin ma öelda – isegi sallimatuks.
Alumisel korral oli majas kuusteistkümmend tuba ja köök, katusekorral neli tuba majateenijatele ja vähem tähtsatele külalistele. Neist viimastest kauplesin mina ühe enesele Eeva käest välja. Olgugi et tema mind ise tahtis alumisele korrale ja koguni kahte tuppa elama seadida. Aga minule meeldis üleval ärklikorral rohkem. Sest seal olin ma omaette. Nii et ma asusin kõigepealt pahema tiiva aiapoolsesse pööningutuppa. Muuseas, kuigi Timol altkorra kaks kirjutustuba kasutada olid, seadis ka tema enesele katusekorra paremas tiivas veel ühe väikese kirjutustoa sisse. Just sellestsamast suuremast omaetteolekust tingitult. Mina ei pruukinud üleval elades igatahes isegi mitte maja peauksest sisse ja välja käia – ega kõigist neist alloonžparukates ja à la coeur-koaffüürides von Bockidest ja von Rautenfeldtidest mööda trügida, kes suure eestoa seintel kuldraamidest alla vahtisid. Ülakorra trepile pääses õunaaia poolt uksest ja sealtkaudu hakkasin mina esimesest päevast käima.
Jaan Kross
Jõgevamaa
Kross, Jaan, „Keisri hull“. – Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk 24–25
Teksti luges: Karol Kuntsel
