„Jaaniöö“

Jaaniöö

Oli siis kord jõudnud kätte jaanilaupäev, mida vanasti võrratult pühitseti Võrumaal. Siis, kui päike alla laskus ja metsatukad – kauged ja lähedadki – sulasid pehmesse sinna, kui vaid põline Tõrvapalu kangekaelselt kisendas läbi öö, et tema on pime ja must, siis aga muutus taevalaotus. Ta sai roosapehmeks, kuna lääs lõkendas veel kisendavalt. Tollest läänetaeva öö-otsa-kestvast helgist siis säraski heledalt Rõuge kiriku torn ja esikülg ning Tõrvapalu kuuskede ladvadki sätendasid, otsekui oleksid kuuskede teravad okkad rebind ülelendavatelt vareseparvedelt verd, mis jäänd peente pärlitena ladvaharude külge sätendama. Aga mäeladvad, mis kui määratud püramiidid tõusevad kõigest kõrgemale, nendegi harjalagendikel ja tiputukkadel mängles eha salapärane helk. Oli kui hooletu pintsliga tõmmat piki valget kasetüve suur punane värvilarakas, oli virutet sinna hoo ja vihaga, et kaselehtedele ja männiokstelegi lennand piisad.
Aga tund saabus ometigi, mil hämarus tihenes. Siis ilmusid mäelatvadele tuled. Paistis neid silma kaugelt ja lähedalt tuhandeid, olid kõrgemal metsadest, leidis silm neid kõrgelt pilvedegi alt, sest läbi öö ei seletund silmale mägi, millel põles jaanik. Tuled vilkusid kaua, kestis kogu öö too kirendus üle kogu Võrumaa, sest jaanikuid säras rohkem sääl kui tähesilmakesi taevas, nad virvendasid salapäraselt, olid kui elavad olevused, kes pilgutasid teineteisele tervitavalt silmi.
Aga Munamäe jaanik oli alati suurem kõigist, sest see pidi paistma üle kogu eestlaste maa. Sinna laoti ikka määratu virn puid, ja kui leek neelas tolle üleni, siis sädeles selle kuma laial Peipsil suuremalt kui koidupuna, mis tõuseb Peipsi idarannalt. Oli nii selgesti näha siis Munamäele suur Peipsi, et nägid jaanikulised, kuis kalad ehmunult vahtisid järve põhjast ennenägematut ööpilti. Ja oli näha ka, kuis Saares lendasid Kaali august taeva poole mõõtmatud tule- ja suitsusambad ja kuis purjekad ronisid üle sinimere kaugele kui usinad mardikad.

Juhan Jaik

Võrumaa

Jaik, Juhan, „Nõiutud Tuks“. – Tallinn: Steamark, 1999, lk 51–52

Teksti luges: Tarmo Tagamets