„Jääminek“

Jääminek

Ta nõjatus kõrgele kivile ja vaatas üle luha. Lõpuks ometi oli taevas selgeks löönud, lõpuks ometi nägi ta, kuidas luhapind õhetas – ja vee pealgi oli taevas. Ta istus ja vaatas, kuidas pikad heledad kõrred koolutasid päid, nende otstes ja vahel sätendasid siin-seal juuspeened ämblikuniidid. Manivald mõtles, kas need taimed olid veel elus või olid nad juba koolnud. Tasa vaatas ta enda ümber ringi: iga sammutäis maad oli talle siin tuttav, iga äär ja õnarus ja uure ammu teada, iga tarnapuhmas ja kasekänd ja muu, mis täitis selle paiga. Kõik kolmteist kivi, kõik neli ellujäänud õunapuud ja vana üksik pihlakas seal maja taga, kuhu linnud olid selle vast kunagi noka vahel toonud.
[---]
Ta seisatas hetkeks ja kuulas, kuidas roog õõtsus tasases maatuules, sahises nagu olnuks see elus. Võib-olla oli kõik siin elus – pilliroog ja kivid, samblikud ja luhataimed. Ja kui Manivald läbi märja luhaääre jälle edasi sumpas, välgatas korraga päike pilvede vahelt ja pilliroog, kahvatukollane müür, värvus üleni heledaks nagu mõni varjatud maailm. Kaugusest kostsid viimaste luikede hüüded.

Manivald mõtles, et kui roog oleks saanud kõnelda, oleks see öelnud rohkem kui ükski raamat või inimene. Tema oli siin kõike näinud, tema mäletas ammu unustatud aegu – mäletas, kuidas talvel katuste jaoks roogu lõigati või kuidas mõisahärrad siin kevadeti linnujahil käisid. Ja küllap see roostik mäletas, kuidas ta pärast sõda vohama väetati. Võib-olla mäletas ka esimest vilepilli, mille poisikesed temast kord lõikasid.
Siis kui tuli sõda, oli Manivald end ühes oma vennaga roostikku peitnud. Veokid tiirutasid mööda külasid ja värbasid noori mehi sõjaväkke – ja mõni aasta hiljem ilmusid nad taas, et saata samad mehed uuesti hukatusse. Ta mäletas, kuidas isa keeras Selja tuuleveski labasid püsti ja viltu, et neile, roos redutajatele, märku anda, kui oht möödus. Neljakümne viiendalgi käisid nad vennaga siin talvel redus, aga vend ei pidanud enam lõpuks vastu ja ütles, et kaua sa ikka seal paadipäras kükitad. Ehk läheb õnneks. Aga ei läinud.
[---]
Luhapind oli endiselt üleni valge, aga Manivald nägi, et vargsi sigines maastikusse uusi toone – pajuvõsade punast, lepaurbade lillat. Jää jäi iga päevaga üha enam vee alla ning kui päike loojus, paistis terve luht sinine. Kevad hingas talvele kuklasse ja nõudis juba oma, kuigi veel ikka näitas talv oma võlu ja võimu.
Või oli see veel ikka üldse talv, mida ta nüüd enda ümber nägi? Kes suutnuks määrata aastaaegade piiri? Kes suutnuks öelda, kus asus koondumise ja tärkamise vaheline joon, öelda, kus täpselt üks elu lõppes ja teine algas?

Lumikellukesed tõstsid päikeselaikudes nina, suured kivid sulasid lume seest välja, linnud sädistasid üha suurema innuga. Esimesed rändajad otsisid põldudelt süüa. Pungad ja poegijad, kõik heitsid pilgud lootusrikkalt lõunakaarde. Päev oli iga päevaga natuke pikem, päike iga korraga veidi kõrgem, ja taevas aegamööda selginev. Manivald mõtles, et kui ta polnuks haige, oleks ta võinud juba tuba tuulutada. Või minna kuurid lahti teha, otsida kummikud valmis. Võib-olla keerata kellagi käima.

Aga siis tuli uuesti lumesadu.

Mathura

Läänemaa

Mathura, „Jääminek“. – Allikaäärne, 2016, lk 20, 23–24, 92

Teksti luges: Ardo Ran Varres