64

„Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus“

Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus

„Tema ihust ei ole enam midagi võtta. Te viite ta nüüd minema?“
„Eks vist lohistame siis Niguliste juurde,“ arvas Peter. Ta tõusis ja vaatas ümberringi. Siis ta vandus südametäiega.
„Mis nüüd?“ küsis Melchior ikka veel pingsalt laipa silmitsedes.
„See neetud maja,“ kostis linnavaht. „Et sellised asjad just selle maja juures peavad juhtuma.“
Ka Melchior tõstis pilgu. Ta polnud varem selle peale mõelnudki, et … et tegelikult seisid nad tollesama kurja kuulsusega Unterraineri maja ees. Kahekordne vana viilkatusega maja kõrgus tontlikuna nende ees ja selle mustavad aknad tunnistasid süngelt laipa ja vahimehi.
Peter rääkis nüüd, et need on ainult vanad ja lollid naistejutud, pole tema siin linnas varem kummitust näinud ja see on maja nagu iga teinegi. Ja üleüldse, tegelikult peaksid nad hoopis uksele koputama ja küsima, ega keegi midagi näinud või kuulnud ei ole.
Melchior arvas, et see on hea nõu, aga terve tänav on siin maju tihedalt täis ja vaevalt auväärsed linnakodanikud väga rõõmsad on, kui neid keset ööd üles aetakse.

Indrek Hargla

Tallinn

Hargla, Indrek, „Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus“. – Tallinn: Varrak, 2010, lk 50

Teksti luges: Alo Kõrve